2. veebr 2011

´´TALLINN PÕLEB!´´ KES ON PUNKARID?

Eesti punk on punk Eestis, osa rahvusvahelisest pungist. See sai alguse 1970. aastate lõpus. Ent punkareid oli ka juba enne seda, nagu näiteks Aleksander Müller (1947), Irwin Art, Mikk Pilv või Richard Nool. Inimesed, kes pungi juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis kandsid Maavalla punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Inimesed, kes siis punkariteks hakkasid, olid enamasti ühest põlvkonnast, sünniaastatega 1960–1965, aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kas seaduse või oma vanematega pahuksisse sattunud, oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema rõivastus. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis kaugelt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Pungi edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli muusika – punk-rock – rock'n'rollist välja kasvanud muusikastiil, mis tänapäeval jaguneb omakorda mitmeteks alastiilideks. Läänes eksisteeris kõrvuti punk-rock-iga näiteks punk-jazz ja punkabilly. Ühed punkarid olid sellised, kes lihtsalt kuulasid seda muusikat, teised tegid aga lisaks muusika kuulamisele ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi kitarrile asetama. Oli veel palju muidki asju, mis pinget pakkusid, ent punk-rock oli punkarite jaoks väga oluline. Muusika pidi šokeerima oma ülima lihtsusega. Tunnusteks oli kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning teravad ja sirgjoonelised tekstid. Üks osa punk-bändide laulutekste põhines näiteks tuleviku ettekuulutamisel. Ka punk ise kuulunuks nagu tulevikumaailma. Siiski õnnestus üksikutel lühikeseks ajaks tähelepanu äratada, ehk küll ainult oma linnas, tavaliselt üheainsa kontsertiga, et siis jäädavalt kaduda. Taolisi kohaliku menuga punk-bände oli tosinaid, vaevalt aga mäletab keegi enam nende nimesidki. Kuna Tallinn oli ENSV pealinn ja kõige suurem linn ning enamus punkareid tegutses seal, siis pärinesid suurem osa punk-bände just Tallinnast.