23. jaan 2014

2014. aasta linnuks on JÄÄLIND ja loomaks VIIGERHÜLJES.

 Jäälind
 
Jäälind
Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde.
Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette.
Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all.

     Viigerhüljes

    Viigerhüljes

    Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.
    Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel.
    Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.
    Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt.
    Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu.

    http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.htm